Esimesed asjad kõigepealt – viisadest

comment 0
Australia

Üllatus-üllatus, Austraaliasse tulles on vaja viisat. Kuni 31-aastastel on kõige lihtsam ja tavalisem teha Working Holiday viisa. Eestlased on õnneks üsna hea mainega ning esmase viisa saamine ei tohiks probleem olla. Väidetavalt uue seaduse järgi pidi valitsus vanusepiirangut tõstma aga seni pole rohkem uudiseid selle kohta minu kõrvu jõudnud. Working Holiday viisa kehtib ühe aasta ning seda saab pikendada ühe lisa-aasta võrra, tehes minimaalselt 3 kuud spetsiifilist regionaaltööd – see tähendab minna pärlipüüdjaks, veiniistandustesse, banaani-, puuvilla-või muudesse kasvandustesse, hobu-ning võiduajamistallides töötada jne.

Paljud sehkeldavad ning riskivad viisa kaotamisega, kas siis makstes kellelegi farmitundide eest või käies fiktiivselt tööl teise aasta Working Holiday viisa tundide kättesaamise jaoks. Muidugi on see ka õnne küsimus, sest väidetavalt kontrollitakse pisteliselt kusagil iga seitsmendat aplikatsiooni. Olen kuulnud, et võltsinformatsiooni esitamise eest on riigist kahjuks ka eestlasi välja saadetud.

Selleks, et keegi farmitundide eest tööandjale ise maksaks, on vaja väga õigeid kontakte leida, mida ma kujutan ette, et kõige lihtsam just teha pole. Ning kas üldse on mõtet riskida deporteerimisega, see jääb igaühe enda otsustada. Tegelikult kui leida hea töökoht, on palk rohkem kui hea ning peaks jääma kusagil kuni 24-dollarilise tunnihinna sisse. Paljud just selle eesmärgiga siia ka tulevad, et minna teha regionaaltööd, reisida ning tagasi koju minna.

Minu situatsioon on selle võrra natuke erinev, et riiki esimest korda saabudes olin partnerviisa peal, mis tähendas seda, et mul olid kõik enamasti piiranguteta tavakodaniku õigused käia tööl, koolis jne. Enne Austraaliasse tulekut lubasin endale, et annan endast kõik, et ei peaks farmidesse ega kohvikutesse tööle minema ning suudan enda vabakutselise tööga end siin uuesti nullist üles ehitada. Praegu mõtlen, et kuradi lahe oleks siin mõnes kohvikus töötada. Kohvikutest rääkides pean siinkohal kinni pidama, kuna Melbourne’i kohvikud väärivad vähemalt ühte eraldi postitust.

Kusagil kolm kuud hiljem peale esmast riiki saabumist paistis väga lähedalt rahakoti põhi, stress istus koguaeg seljas ning kogu elu oli põhiliselt arvutis. Töötasin nii kuidas oskasin, võtsin vastu väikseid perepildistamisi ja muid otsi, mida kätte sain. Aitäh internetile. Ei krimpsutanud nägu, ei andnud alla, ei kuulanud neid kõikuva enesekindluse heietavaid sosinaid ja lasin täie rauaga edasi ning tegin taskuraha eest (häbi öelda aga tõsi) isegi jõulumütsidega postkaardipildistamisi. Mitte kaua peale seda tuli esimene pulmafotograafi tööots, siis teine ja siis nüüdseks (jätkuvalt) on see põhiliselt mu täiskohaga töö. Pakun teistele fotograafidele ka fototöötlust ning enne tulekut olin Mait Jüriado, Eesti ühe vaieldamatult parima pulmafotograafi fototöötleja, mis enne tulekut andis hea põhja pulmamaastikul orienteerumiseks (aitäh Mait, õppisin sinult kvaliteedi ja kvantiteedi suhte kohta palju).

Oli ka palju raskeid nädalaid järjest, kus saatsin kümneid ja kümneid kirju kõikvõimalikesse fotostuudiotesse ja fotograafidele, et leida ükskõik milliseid fotograafia-alaseid tööotsi. Ilmselgelt saadakse selliseid (avamata) kirju päris palju ning üldjoones lähevad nad otse kas arhiveerimisse või prügikasti. Nüüdseks olen ka ise teatud perioodide tagant samasuguseid kirju enda postkastist leidnud. Kahjuks pean ütlema, et lausa kurb on vaadata, kuidas paljudel inimestel puudub isegi elementaarne kirjaoskus või oskus hetkeks päriselt fokusseerida ning midagi hästi teha. Mõni inimene põhimõtteliselt nõuab tööd, isegi kui seda pakkuda pole. Kes seda veel teinud pole, soovitan soojalt kõige häirivama pealkirjaga aga kõige harivama ja sisukama sisuga Dale Carnegie’ raamatut “How to Win Friends and Influence People”, mis peaks saadaval olema pea igas raamatupoes, näiteks Apollos – link siin. Kui vähegi võimalik, soovitan originaal-ehk ingliskeelset versiooni. Avardab maailmavaateid, õpetab e-maile kirjutama ning ka kõikide meie ümber olevate liigikaaslastega samastuma ja annab täisväärtusliku elu rajamiseks päris häid baasteadmisi.

Tööga on mul hetkel seis nii, et pulmi broneeritakse kusagil 9 kuud või isegi aasta ette, mis tähendab seda, et isegi kui mul hetkel aktiivne Working Holiday viisa kehtib tegelikult ainult jaanuarini ning pulmad on broneeritud näiteks märtsi, pole mul tegelikult isegi kindlat teadmist, et riigis olla saan. Selle peale, kui viisa-agendiga suurte summade eest sel teemal paaniliselt konsulteerisin (olin sunnitud suhte katkemise tõttu esimesel võimalusel keset tööhooaega riigist lahkuma, et kiirelt endale Working Holiday viisa teha), et kuidas siis nüüd nii saab, et jätan kodu maha, kolin teiselt poolt maakera Austraaliasse, panen püsti töötava firma, maksan tuhandeid dollareid puhtalt, heausklikult ja auväärt kodanikuna makse ning siis saadetakse riigist välja, kuna suhe sõitis reele aga töö on sisse broneeritud ja deposiidid makstud ning deposiitide raha läheb ju rendile ja toidule, igapäevaelule. Selle peale laiutas agent käsi, kuna kui su firma umbes 500,000 dollarit aastas käivet ei tee (olen jätkuvalt vähesega rahul ja puudulike matemaatiliste-ja äriteadmistega ning viitsadat tuhandet silmapiirilt ei paista), siis kahjuks ei saa ta mind aidata ning minu ainsad võimalused on Working Holiday, sponsor-või õpilasviisa.

Working Holiday viisa sai tehtud ning järgmisena tuleb teha ilmselt õpilasviisa, mis tähendab igakuist miinimum 500-dollarilist lisamiinust ning ka aja ohverdust, et lihtsalt riigis viibida tohiks ning pankrotti ei läheks. Hea meelega ei paneks kätt ette ning lähekski õpiks lisaks midagi uut, toredat ja kasulikku mõnes huvitavas koolis aga “pärisõppe” aastahinnad algavad kusagil 20,000-st dollarist. Siinkohal on märkimisväärne vahe maksta aastas kas 6,000 dollarit või kolm korda rohkem.

Pulmad käivad minu osariigis asukoha tõttu hooajati, mis tähendab et hooaeg on kusagil septembrist aprillini ning siis tuleb pikk ja kõle talvine paus – mis mulle tegelikult meeldib (paus, mitte Melbourne‘i talv), kuna täiskohaga pulmafotograaf olla võib olla väga tore ja tasustav aga ka lämmatav. Hinge täitmiseks ja sõprade ning perekonna igatsuse leevendamiseks see blogi ilmselt ka loodud sai. Ja olgem ausad, vahet pole kui palju ma teid armastan, on ikkagi väga tüütu, peaaegu võimatu ja ka ebapraktiline kõikidele ükshaaval sama teksti eraldi rääkida-kirjutada.










Leave a Reply