Ratsamaailma farmikogemused

Australia

Kuna mu töö jätkub sügisest uuesti, oleks mul täpselt aega nüüd ja kohe kolm kuud järjest oma 88 kohustuslikku farmipäeva ära
 teha, et teise aasta viisa kenasti kätte saada. Mõni aeg tagasi lendasime Teiko omanikuga (hobune, kellega Melbourne’is ratsutan) Brisbane‘i ning käisime seal ühes tallis, kus tegeletakse sellise “ratsaspordialaga” nagu Showing. See tähendab, et rikkad inimesed toovad oma miljonilised hobused hoiule ning näevad neid võibolla mitmete kuude raames ainult korra. Hobuseid ka süstitakse, et nad oleks võimalikult suured, musklis ja lihaselised; mõned olid boksides hulluks läinud – üks hoidis hammastega kangelt tardunult boksi trellidest kinni, paar tükki õõtsutas end psühhootiliselt edasi-tagasi, mitmel olid jalad boksis seismisest või vähesest liikumisest tingituna alt lihtsalt paistes.

Kui tallitöötajatele paistetust mainisime, oli reaktsioon selline, et kurat – kuna te nüüd mainisite, siis me peame justkui tegelema sellega, muidu tavaliselt vaadatakse lihtsalt kõrvale. Talli omanik oli 30ndates meesterahvas, kelle nägu oli plastilisest kirurgiast lihtsalt nii ebareaalselt plastiline, et halb oli talle otsa vaadata. Sadulavöö pingutamiseks hobuse seljas on vaja oma jalga 10 cm edasi või tagasi liigutada ning oma käega rihmast tõmmata ja seda paari augu võrra pingutada. Mees istus platsi peal hobuse seljas ja karjus teises talli otsas töötavale tallitöölisele, et neiu ta sadulavööd tuleks pingutama. Tüdruk jättis töö pooleli, kõndis kaugelt tallist platsile ja pingutas ta rihma. Ilmselgelt pole tegemist normaalsete inimestega.

Lendasin 700 dollari eest koos Natalie’ga Melbourne‘ist kohale, võtsin rendiauto, ostsin süüa, rügasin päeva tasuta tööd teha ning õhtul tegime antud meesterahvale ja ta meespartnerile meie majutamise eest tänutäheks õhtusöögi, mille peale saime sõnumi, et “Pole näljane, aitäh.” Ühesõnaga me jõudsime kusagil 11-12 hommikul kohale ning see meesterahvas pidi kohapeal olema, ent saabus alles õhtul kusagil kella 10 paiku. 

Peale saabumist lootsin ma kasvõi ühe minuti vestelda, kuna lendasin ikkagi teisest linnast kohale, et tulla vaatama, kas saaksin seal töötada. Natalie rügas koos minuga, kuna mida muud meil teha oleks olnud. Tallitöötajad andsid meile omi ülesandeid ja siis laisklesid nii muuseas kõrvaklappidega tähtsalt kogemata kusagil mujal nurga taga. Härra saabus ning selle asemel, et mulle “Tere!” öelda, ütles, et tal pole aega rääkida kuna on väsinud, ning saame seda teha ehk homme hommikul.

Olime Natalie’ga korralikult kergelt traumeeritud juhtunud päevast ning mõtlesime, et äkki hommik on õhtust targem. Kell 7 aeti meid üles, öeldi “Tere lõunast!” ning kui alla platsi peale kõndisime, et härraga üldse juttu teha töö tingimustest jne, oli esimene asi mis ta küsis, et kas tüdrukud on meile tööülesandeid jaganud. Eitasime ning saime kenasti käskivas kõneviisis vastuse: “So go and ask.

Tegime kusagil paar tundi tööd ja siis ma viskasin vihaselt reha boksi seina äärde, sammusin platsile ja küsisin hammaste vahelt võltsviisakalt käskivas kõneviisis, et kas härral oleks võimalik leida üks minut, et minuga rääkida, kuna ma lendasin juba eelneval päeval kohale. Selle peale läks suur lai piimvalge irve laiali, “Of course.” Kõrgelt hobuse otsast, rääkis ta et palk on 400-500 dollarit nädalas, tööpäevad 6 päeva nädalas, 8 töötundi päevas. Siis sammus Natalie minu kõrvale, “Hey, what’s up?” ja ma palusin härral end uuesti korrata, ning sealt tuli sama jutt ainult et 400-500 asemel oli kindel “400 dollars per week“. Selle info peale tänasin härrat ja teavitasin, et kahe öö asemel peame kahjuks täna päeval lahkuma. Plaanisime olla kaks päeva, et tutvust teha, tööga aidata jne. Mul oli ausaltöeldes kõige rohkem häbi, et Natalie samuti minu pärast tasuta tühja tööd tegi, ning keegi isegi meiega rääkima ei tulnud.

Ebameeldiva kogemuse võrra rikkam ja 800 dollari võrra vaesem, lendasime tagasi koju Melbourne’i. Postitasin oma kuulutused kõikvõimalikesse hobugruppidesse ning läbi Yard & Groom’i (ülemaailmne ratsatöö keskkond) võttis minuga ise ühendust täiuslik koht – 1 tunni kaugusel kodust, täpselt teise aasta viisa postiindeksite piiri peal, 16. hobusega hüppetall, kes otsisid tallitöölist ja pakkusid ka mõningat ratsutamist tööülesannetena. Esimene kord sõitsin kohale, et minna vaatama ja rääkima. Kõik oli super, väidetavalt iga päev kolme inimese töö, tööpäevad 5 päeva nädalas, tööaeg alates 7 AM, hommikusöök 30 minutit, lõunasöök 1 tund, töö lõpp 5 PM. Kõik oli mega, läksin proovipäevale ning tegin täispäeva koos ühe armsa Uus-Meremaa neiuga, kes seal 3 aastat töötanud oli ning minu tööaja alates just kaheks kuuks Euroopasse reisima läks. Ta mainis, et paljud tulevad ja hakkavad nutma, töötajad ei püsi, ei saada tööga hakkama jne. Tol hetkel ei saanud ma isegi aru, miks keegi seal püsima ei peaks. Viimane asi mis ta mulle ütles, oli et “I hope you will last two months until I am back”. Koht oli meeletult ilus, lokatsioon ideaalne, hobused toredad, töö kuradima raske aga tehtav, ning 18-aastase hobukarjääri taustaga mitte üldse võõras.

Peale proovipäeva ütles neiu, et “You’re a keeper, I will put in a good word for you,” ning töö oli minu. Umbes nädal enne töö algust kirjutasin ametliku e-maili, paludes lepingut ning kõikvõimalikke muid töödokumente. Selle peale sain e-maili, et naisterahvas helistab mulle lähipäevadel. Kaks päeva enne töö algust pidin kaks sõnumit saatma ning sama infot uuesti paluma. Helistasime ning telefoni otsas sain informatsiooni, et kui tulen, ajame need paberid kõik korda. Kõik oli rõõmus ja tore ning vaatamata sellele, et esmaspäeval kõrge palavikuga magama läksin, kell 5 üles ärkasin, talli sõitsin ning kolm päeva jutti raskelt haigena tööd rügasin, oli see päris korralik andmine, mis seal lõpuks toimus.

Tingimused olid, et palka makstakse nädalas 485 dollarit miinus maksud, ehk 450 dollarit. See on muidugi alla arvestuse isegi mõeldamatu aga teise aasta viisa saamiseks ja hobustega töötamiseks see mind otseselt ei häirinud, lokatsioon ju ka meeldiv – kaks päeva nädalas saaks kodus käia ning seda luksust enamus talli-/farmitöötajatel pole. Tavaline tööpäev – äratus 6.30 AM, hobuste tallist koplitesse viimine algab 7 AM, enamus on nii kõrged ja suured, et mu käsi ei ulata neile isegi seljani. Mõni hammustab ja lööb nii muuseas, aga see on lihtsalt osa tööst – kui hobune teel tallist koplisse õhku hüppab või endast välja läheb, pead lihtsalt osav olema, et sellega toime tulla. Hobused koplitesse, kaitsmed jalgadele peale, tekid peale, elekter sisse, jäine raudvärav kinni ja see võtab kahekesti tehes umbes tund-poolteist aega.

Olenevalt päevast on tööülesanded erinevad, neid tekib juurde ja muutuvad, hobuste asukohad ja nimed muutuvad, kõikidel on oma viis tekki, mis peavad kindlas järjekorras olema ning aega, et istuda või puhata põhimõtteliselt pole. Ma täpset graafikut tegema ei hakka aga tööülesanded olid söötade valmis tegemine 2 korda päevas suurtesse ämbritesse (igal hobusel oma menüü), ämbrite vedamine talli-traktorisse/autosse, sise-ja välismaneeži silumine ATV või talliautoga rauast järel-rehaga, suures tolmuses rekkas heina toppimine kümnesse suurde kotti, bokside tegemine, raskete sitatünnide vedamine autosse ja tühjendamine teise talli tagumisse otsa, hobuste tekitamine (olenevalt ilmast, mõnel peab pealmise kihi või keskmise kihi ära võtma ja hiljem uuesti tagasi panema, sama kaitsmetega), hobuste walker’isse viimine ja toomine, 2 korda päevas või rohkem terve talli puhtaks pühkimine, söötade tegemine ja ükshaaval söötade toimetamine hobustele (sealhulgas ka eri sorti heinad eri hobustele); välikoplite puhastamine, hobuste valmispanek, raskete veetünnide täitmine ja nende lohistamine, maneeži märjaks tegemine (üks räpasemaid otsi) ehk suure 30-meetrise voolikuga neljas eri nurgas ringi jalutamine ja selle vedamine jne.

Kolm päeva järjest tegin kõike seda ja muud ning lõpetasin iga õhtu kusagil kell 6-7 töö, läksin rampväsinuna ja üleni valutavana kuuma dušhi alla, tegin valmis õhtu-ja hommikusöögi ning siis oli kell juba 9. Üritasin magama jääda aga sain unetuse – kell oli 12, siis 2 öösel, siis 4 hommikul ja lõpuks kui kell 5.30 uuesti telefoni vaatasin, jäin lõpuks magama. Keha oli nii väsinud aga mõistus lihtsalt ei jäänud magama, kõige räigem tunne maailmas. Kell 6.30 äratuse peale silmad lahti ja sama aga uus päev algas uuesti.

Lõpuks sain naisterahvaga keset talli jutule ning palusin lepingut ja muid töödokumente. Selle peale muutus võlts-sõbralikkus kaitse-ning ähvardustooniga jutuks, väites mulle justkui lollakale, et 30. aasta jooksul pole mitte keegi ! isegi lepingut nõudnud. Helistasime eelnevalt samal päeval teise töötajaga FairWorks’i ning uurisime täpselt, mida on vaja teise aasta viisa paberite ja tingimuste täitmiseks ning ilmselgelt on tööleping elementaarne ning kõige alus. Väidetavalt on kõik töötajad kindlustatud, kuidas ta muidu töötajaid saaks võtta… Aga minu nime pole ametlikult ikka veel kusagil ning ühtegi paberit ma samuti näinud polnud. 450-dollarilise palga sees oli väidetavalt ka kaetud ilma rahalise väärtuseta majutus ja vajadusel auto, et poes käia. Kopeerin lõppu oma kirja, mille täna hommikul kell 6.30 ärgates, ikka veel haige olles, kokku vorpisin, oma asjad pakkisin, oma autosse istusin ja koju tagasi sõitsin. Samal päeval, kui mul selle naisega vestlus oli, alandas ta verbaalselt minu ees teist töötajat, ei lasknud meil oma tööülesandeid lõpetada, käsutas meid keset tööd igasuguseid muid võimalikke teisi ülesandeid tegema, nii et lõpetasime väsinult pimedas jälle kell 7 õhtul.

Stable Hand positsioonil on miinimumpalk Austraalias hetkeseisuga 18.29 dollarit tunnis. See kehtib täistööaja ehk 38-tunnise töönädala puhul. Iga ületund on 27.44 dollarit ning meie tunnid nädalas on 42.5, mõnikord arvestamata kõiki ületunde. Seaduslikult peab ka proovipäev olema vähemalt poole õige päevapalga puhul tasustatud. Tööandja on kohustatud palka maksma mitte hiljem kui üks päev pärast palgapäeva, vastasel juhul võib neid kohtusse kaevata. Kaks tüdrukut, kes seal varem töötasid, polnud siiani oma palka saanud, lepingust rääkimata. Ühesõnaga – kuidas nad seda teevad, nad maksavad Salary’t ehk fikseeritud palka nädalas, mitte sisse arvestades töötunde. Sellisel juhul pole ju ime, et tööaeg ületunde samuti tähendab – neile ei muuda see ju midagi, saab inimesi rohkem ringi jooksutada. Kurta ei saa, siis saadetakse koju või rünnatakse verbaalselt.

Neljapäeva öösel surfasin valitsuse kodulehel, vaatasin üle täpselt, et mida peab sisaldama õige, legaalne ja sobilik Payslip ning võrdlesin seda kõike antud kohaga, oma toakaaslase esimese Payslip‘iga. Juba esimesed asjad olid mööda ning vaatamata kõigele muule, isegi kui ma oleks selle kolm kuud ära teinud ning palka saanud, poleks need “palgadokumendid” ilmselt isegi mitte ametlikult sobinud teise aasta viisa saamiseks, kuna informatsioon oli puudulik. Puudusid töötunnid, firma number, majutuse ja muu sisse/välja-arvestused ja nii edasi.

Kopeerin oma ingliskeelse tänahommikuse kirja, asendasin nimed igaks juhuks kohtuähvarduste vältimiseks X-iga: “Hello X, I am thankful for the opportunity you provided for me and I really enjoy the work, but there’s too many things wrong here and I think I will not be able to continue. I already worked for basically three (actually four, with the trial day, which legally should also be paid for) days and was thinking and researching basically half the night about it and it just does not make sense. I wrote X an email a week beforehand asking for any documents to sign. Yesterday she said “Of course everyone is insured”, but there’s not even my name on anywhere, so how should I even know it? Or where is the backup there, when a horse hits me and I get injured?

X said in 30 years no-one ever asked for a contract, which to me sounded just absurd. As on phone on our first talk she said that we will handle all of these things once I get here. If this is the way you do things, then it’s fine, but I have been discussing with my friends (who are working in other farms), going through government documents, compared your Payslip to others’ and to the Government template one and yours has missing information; the deductions or the things you say are included, it sounds sketchy as well. There is no proof of any hours or days that I even worked here, I have not had any signatures etc.

Here’s the link: https://www.homeaffairs.gov.au/trav/work/evidence-payment And I copy: “Employers can only make deductions from your wages for things like meals, accommodation and equipment if you agree to them. If you have agreed to any deductions, that agreement must be made in writing and you should provide evidence of your agreement with your visa application.

I also called FairWorks yesterday and went through our working hours, rates etc – it just does not make sense. I am heartbroken, I did not expect this situation – especially that X will give me owl eyes for when an working employee asks for terms and conditions or a contract, like I was born yesterday. I run my own business full time for 6 years now and I could not imagine people would work with me without specified terms, conditions and contracts. And the working hours, it’s said from 7 AM, breakfast 30 min, lunch 1 hour and finish 5 PM. We all know this is also not true and workers are being asked to run around and finish their chores after-time. This in a way is slavery, as you pay a “salary” not hourly wages and this way you can run people around as you like, doing overtime. Yes – I get it, people come to do their Visa work and then it’s fine.. but I am not sure I can handle this.

I came to work sick and have not whined about a thing, I actually really like this place… But X’s reaction yesterday to my concerns was a bit shocking for me. I was looking for a place which does not take my energy, love and work for granted and meets the needed requirements, provides me with required documents etc. I also heard of two girls who did not get paid. Basically if you don’t provide a contract, this just happens, of course – and you can use people working for free until they break or either suck it in and go through with it. Also, the way horses are treated by the Jockeys, I can not hear it. Tossing rude words around and whipping them because they are “Sickos, stupid” and so on… I just don’t want to be a part of it and help out people who treat animals this way.

Racing industry is a money world but not my world. I love my horse that I am riding, do a lot of horsemanship and of course put a foot down when needed but about there it stops. As you said, you have been doing this for 30 years – so people must get through with their Payslips but I do things by the book and I feel very uncomfortable, like I have to chase something, being uncertain of any work details, feeling awkward for asking basic legal working documents. And still having to get up and go to work another day. My main concern is that my future Payslips might not be enough to fill my 2nd year visa conditions, and having worked here already for a few days, and now getting this reaction from X, making me feel stupid and uncomfortable… I decided I will look for another place that provides legit conditions and fair salary for the work that I do. Once again, thank you for having me and sorry for this short notice. Hopefully everything works out great for you. All the best.

Selle peale läks põhimõtteliselt põrgu lahti, sain minut peale e-maili saatmist kurja sõnumi: “I do not appreciate your email. Leave my property immediately. Provide me with your banking details so that I can pay you for your work“. Viimast ilmselt ei juhtu aga kui juhtub, siis uuendan postitust.

Minu toakaaslane, meeter voodi eemal, tüdruk Amsterdamist, pakkis oma kotid ning otsustas minuga kohe kaasa tulla kuna eelneval õhtul sai tal karikas täis, kui X teda verbaalselt lihtsalt alandas ja käsutas. Teel tagasi Melbourne’i pani mu toakaaslane Facebook‘i postituse koha nimega ja täpselt detailidega, kuidas töö tegelikult käib, mismoodi nad alamaksavad ning töötajaid orjavad. Ei läinud kauem kui paar minutit, kui talli omanik neiule helistas ja neiu mulle teavitas: “X called me. Told me to remove the Facebook post or else she will sue me and that she shared all my details with the farms around here that they shouldn’t hire me.”

Nüüd olen tagasi kodus, viis päeva hiljem jätkuvalt haige ja loodetavasti kohevarsti sügavas päevases unes. Ühtegi lille ühegi lepinguta ei liiguta ning kui uut kohta ei leia, lähen lihtsalt uuest aastast õpilasviisa peale ja ongi kõik. Loodetavasti jääb vähemalt alles tervis, energia, väärikus ning austus inimeste vastu.